Eesti pulmades on alati kas mõlemad või üks neist olemas: ehk siis kas ainult pruudikimp või nii kimp kui pruudipärg. Traditsiooniliselt kasutatakse neis pulmavärvile vastavaid lilli ning ka oma stiililt vastavad nad pulmastiilile. Seda, milliseid kimpe on olemas, saad teada artiklist “Millist stiili pruudikimpu valida”. Mida aga teha kimbu või pärjaga, saad teada käesolevast loost. Pulmaspikrist leiad infot, millal võiks hakata kimbu ja pärja valimisega tegelema
Pruudipärg
Vanade eestlaste kombe kohaselt toimus pulmas “tanutamine” ehk linutamine, mis tähendas, et pruudil võeti pärg peast ja pandi asemele tanu.
Tänapäeval on tanutamine asendunud pruudipärja mahamängimisega, kus pulmakülaliste seast noorpaar valib ringmängu saatel uue pruutpaari, kus uus peigmees saab pähe kaabu ja uus pruut lilledest pärja. Ringmängu taustaks lauldakse pruudipärja laulu (siit lingilt leiad laulusõnad)
Tihtipeale pärast pruudipärja mahamängimist saab uus paar nn endise paari ülesanded endale. Näiteks kibe karjumise juures suudlevad nemad, mitte enam algupärane noorpaar. Mõnedes pulmades lõikavad pärast algupärast noorpaari ka nemad endale ise tükikese jne.
Enamasti toimub pruudipärja mahamängimine kesköösel või veidi enne seda.
Idee: tugevatesse sõpruskondadesse sobib variant, kus kaabu on alati üks ja sama ning sellele märgitakse peale selle saanud paaride nimed. Nii liigub kaabu käest kätte. Üks selline on näha ka üleval vasakpoolsel pildil.
Pruudikimp
Delfi Naistekas:“Aastasadu tagasi oli pruudikimbul täiesti teine ülesanne — nimelt pidi kimp olema tehtud lõhnavatest lilledest, et varjata pruudi halbu kehalõhnu, sest pesemine polnud kõige moodsam tegevus.”
Tänaseks päevaks on saanud pruudikimbust aksessuaar, mida kujundatakse sobivaks nii pulmastiili kui värviga
Pruudikimbu viskamise ajaloost saame Reader’s digest-st teada, et see traditsioon algas Inglismaal sadu aastaid tagasi. Sel ajal usuti, et pruudi katsumine või mõne tema aksessuaari endaletõmbamine toob head õnne. See aga põhjustas palju ebamugavustunnet ning nii mõnigi kord võidi pruudi kleit ära lõhkuda. Külaliste tähelepanu mujale juhtimiseks, hakkasid pruudid oma kimpu viskama. Sel ajal kui inimesed jooksid kimpu püüdma, aitas peigmees pruudil kambrisse põgeneda ning seejärel tuli ka ise sinna.
Tänaseks päevaks on saanud kombeks lihtsalt kimbu viskamine ilma sellega pruudile ebamugavust tekitamata. Samuti ei pea vaesed pruudid enam peitu külaliste eest jooskma. Usutakse, et kimp toob selle püüdjale head armuõnne ning tema on järgmine, kes abiellub. Seetõttu visatakse kimpu just vallalistele (täpsustan, siia alla loetakse enamasti kõik need, kes pole abielus). Mõnikord visatakse kimpu ka vallalistele meestele, kuid siis ei kasutata sukapaela.
Kui kimp visatakse naistele, siis sageli kohe pärast seda visatakse sukapael meestele. Selleks pannakse pruut kenasti toolile istuma ning peigmees poeb peadpidi pruudi kleidi alla püüdes siis AINULT hammaste abi kasutades pruudil kõigepealt sukapael ümber jala ära võtta. Veel on tavaks seejuures peigmehe silmad kinni siduda. Kui sukapael on käes, võtavad vallalised mehed ennast punti ning peigmees viskab sukapaela neile. Usutavasti see, kes paela kinni püüab, abiellub järgmisena. Sukapaelast täpsemalt saad lugeda artiklist “Milleks on vaja pulmas sukapaela”, kust saad teada nii selle ajaloost, kasutamissoovitustest kui ideid kujunduseks